Mary Whiton Calkins

Mary Whiton Calkins (30. märts 1863 Hartford – 26. veebruar 1930 Newton, Massachusetts) oli Ameerika Ühendriikide filosoof ja psühholoog.

Ta oli esimene Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni naispresident.

Elulugu

Mary Whiton Calkins sündis 1863. aastal Connecticuti osariigis Hartfordis pere esiklapsena, hiljem sai ta neli õde-venda.^[1] 1880. aastal kolis pere Massachusettsi osariiki ning Mary alustas seal ka haridusteed. Pärast keskkooli lõpetamist astus Calkins 1882. aastal Smithi kolledžisse ning lõpetas selle (hoolimata õe surmast ja aastasest õppepausist) 1884. aastal klassikalise kirjanduse ja filosoofia erialal.^[1]

Pärast kolledži lõpetamist reisis ta perega 18 kuud Euroopas ning kasutas seda aega kreeka keele ja antiikkirjanduse lugemiseks. Pärast Euroopa-reisi aitas isa tütrel saada töökoha Wellesley kolledžis.^[1] Pärast kolmeaastast õpetamiskogemust kreeka keele osakonnas pakkus üks psühholoogiaosakonna professor talle suurepärase soorituse tõttu õpetamispositsiooni. Pakkumise eelduseks oli, et Calkins õpib eelnevalt ühe aasta psühholoogiat. Calkins asus Harvardisse psühholoogiat õppima, kuigi tollane ülikooli president Charles William Eliot ei lubanud tal soo tõttu ametlikult üliõpilasena registreeruda.^[2]

Harvardis olles uuris ta mälu ja kujundas paarisassotsiatsioonide teste, avastades selle käigus, et väga erksate stiimulitega kokku sobitatud stiimulid jäävad ka ise paremini meelde. Neid leide ja tema paarisassotsiatsioonide meetodit kasutasid hiljem Georg Elias Müller ja Edward B. Titchener ilma Calkinsile viitamata.^[3]

Pärast lisahariduse omandamist naasis Calkins Wellesley kolledžisse psühholoogiadotsendi kohale, kus avas 1891. aastal koostöös Edmund Sanfordiga esimese naiste koolitusasutuse psühholoogialabori.^[4]

Tema enda uurimus paarisassotsiatsioonidega õppimisest avaldati doktoritööna 1896. aastal Hugo Münsterbergi juhendamisel. Harvardi ülikool keeldus siiski Calkinsile ametliku doktorikraadi andmisest, hoolimata paljude akadeemikute, sealhulgas õpetaja ja kolleegi William Jamesi avaldustest.^[5] James oli ülikooli suhtumisest jahmunud ja kirjeldas Calkinsi sooritust kui kõige suurepärasemat PhD eksamit, mida Harvardis nähtud.^[6]

Saavutused

Calkins avaldas kirjutisi nii filosoofia kui ka psühholoogia valdkonnas. Ta huvitus mälust ja hilisemas elus "iseenese" kontseptsioonist (ingl self concept). Mitmed aastad püüdis ta kontseptsiooni defineerida, kuid luges seda hiljem võimatuks, öeldes siiski, et see on "täielikkus, mitmetest koosnev üks, ainulaadne olevus selles suhtes, et mina olen mina ja sina oled sina..."^[7]

Calkins oli esimene naine, kes läbis kõik doktorikraadiks vajalikud kursusetööd, eksamid ja uurimistöö ning kuigi seda ametlikult kunagi ei kinnitatud, peetakse teda esimeseks naiseks, kes psühholoogia valdkonnas doktorikraadi sai.^[8] Wellesley kolledžis oli Calkins dotsent, seejärel professor ja lõpuks teadur-professor.^[9] 1905. aastal valiti ta Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. 1908. aastaks paigutati ta Ameerika Ühendriikide parimate psühholoogide seas 12. kohale. Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks sai ta 1918. aastal.^[1]

Unenägude uurimine

Edmund Sanfordi juhendamisel viisid Calkins ja Sanford iseenda peal läbi uurimuse unenägude sisu kohta. Nad äratasid end magamise jooksul äratuskella abil üles ning salvestasid unenäopäevikusse nähtu sisu. Calkins salvestas 205 ja Sanford 170 unenägu. Igal hommikul käsitlesid nad projekti raames unenägudest salvestatut ning seostasid seda reaaleluliste kogemustega. Sellest analüüsist järeldas Calkins, et "unenäomaailma ja pärismaailma vahel on tihe seos." Sigmund Freud tsiteeris Calkinsi uurimistööd, kui unenägudest oma kontseptsiooni lõi.^[10]

Mälu

Üks Hugo Münsterbergi juhendatud Calkinsi töid tegeles hiljutisuse kontseptsiooniga. Arvude ja värvide paaride näitamisel katseisikutele tegi ta tähelepaneku, et eredamate värvidega esitatud arvud jäid inimestele paremini meelde kui neutraalsemate värvidega. Siiski oli värvi eredusest suuremaks meeldejätmise mõjutajaks stiimulite näitamise sagedus. Calkins järeldas sellest, et hiljutisus ehk stiimuli mälujälje värskus oleneb stiimuli eredusest, kuid neid mõlemaid moduleerib sagedus.^[7] Pärast seda on sarnaseid stiimulipaaridel põhinevaid õppemeetodeid laialt rakendatud (näiteks arendas seda Treffermethode nime all G. E. Müller ).^[11]

Enesepsühholoogia

Üks Calkinsi teeneid oli enesepsühholoogia (ingl self-psychology) kontseptsiooni loomine, mida mõjutasid nii William Jamesi kui ka Josiah Royce'i tööd. Kontseptsioon tegeles iseendaks olemise subjektiivse kogemusega. Calkinsi enesepsühholoogia kohaselt on inimeste iseenese kontseptsioon ehk self aktiivne tegija, mis käitub teadlikult ja eesmärgipäraselt.^[10]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Bumb, Jenn (n.d.). "Mary Whiton Calkins". Women's Intellectual Contribution to the Study of Mind and Society. Retrieved 3 November 2012.
↑ Furumoto, L. (1980). Mary Whiton Calkins (1863–1930). Psychology of Women Quarterly, 5, 55–68.
↑ DiFebo, Holly (n.d.). "PSYography: Mary Whiton Calkins". PSYography: Internet Source for Biographies on Psychologists. Retrieved 30 April 2013.
↑ "Mary Whiton Calkins"^{[alaline kõdulink]}. 4000 years of women in science. Retrieved 3 November 2012.
↑ Furumoto, L. (1979). Mary Whiton Calkins (1863–1930) fourteenth president of the American Psychological Association. Journal of the History of the Behavioral Sciences, 15, 346–356.
↑ Hilgard, E. R. (1987). Psychology in America: A historical survey. San Diego, CA: Harcourt Brace Jovanovich.
↑ ^7,0 ^7,1 Calkins, M. W. (1930). Mary Whiton Calkins. In C. A. Murchison & E. G. Boring (Eds.), A history of psychology in autobiography (Vol. 1, pp. 31–62). Worcester, MA: Clark University Press.
↑ Furumoto, L. (1980). Mary Whiton Calkins (1863–1930). Psychology of Women Quarterly, 5, 55–68
↑ DiFebo, H. (n.d). Psyography: Mary Whiton Calkins. Kättesaadav https://web.archive.org/web/20161023214702/http://faculty.frostburg.edu/mbradley/psyography/marywhitoncalkins.html
↑ ^10,0 ^10,1 Furumoto, L. (1990). "Mary Whiton Calkins". In O'Connell, Agnes N.; Russo, Nancy Felipe. Women in psychology : a bio-bibliographic sourcebook (1. publ. ed.). New York: Greenwood Press. pp. 57–59. ISBN 978-0313260919.
↑ Zusne, L. (1984). Biographical dictionary of psychology. Westport, CT: Greenwood Press.

[Bumb,_Jenn_2012-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Bumb, Jenn (n.d.). "Mary Whiton Calkins". Women's Intellectual Contribution to the Study of Mind and Society. Retrieved 3 November 2012.

[2] Furumoto, L. (1980). Mary Whiton Calkins (1863–1930). Psychology of Women Quarterly, 5, 55–68.

[3] DiFebo, Holly (n.d.). "PSYography: Mary Whiton Calkins". PSYography: Internet Source for Biographies on Psychologists. Retrieved 30 April 2013.

[4] "Mary Whiton Calkins"^{[alaline kõdulink]}. 4000 years of women in science. Retrieved 3 November 2012.

[5] Furumoto, L. (1979). Mary Whiton Calkins (1863–1930) fourteenth president of the American Psychological Association. Journal of the History of the Behavioral Sciences, 15, 346–356.

[6] Hilgard, E. R. (1987). Psychology in America: A historical survey. San Diego, CA: Harcourt Brace Jovanovich.

[Calkins,_M._W._1930_pp._31-7] 7,0 ^7,1 Calkins, M. W. (1930). Mary Whiton Calkins. In C. A. Murchison & E. G. Boring (Eds.), A history of psychology in autobiography (Vol. 1, pp. 31–62). Worcester, MA: Clark University Press.

[8] Furumoto, L. (1980). Mary Whiton Calkins (1863–1930). Psychology of Women Quarterly, 5, 55–68

[9] DiFebo, H. (n.d). Psyography: Mary Whiton Calkins. Kättesaadav https://web.archive.org/web/20161023214702/http://faculty.frostburg.edu/mbradley/psyography/marywhitoncalkins.html

[Furumoto,_L._1990_pp._57-10] 10,0 ^10,1 Furumoto, L. (1990). "Mary Whiton Calkins". In O'Connell, Agnes N.; Russo, Nancy Felipe. Women in psychology : a bio-bibliographic sourcebook (1. publ. ed.). New York: Greenwood Press. pp. 57–59. ISBN 978-0313260919.

[11] Zusne, L. (1984). Biographical dictionary of psychology. Westport, CT: Greenwood Press.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]